Progressiivne suremineon metallitöötlemismeetod, mis võib hõlmata stantsimist, müntimist, painutamist ja mitmeid muid viise metalli tooraine modifitseerimiseks koos automaatse etteandesüsteemiga.
Toitesüsteem surub metalliriba (kui see rullist lahti rullub) läbi progressiivse stantsimisvormi kõigi jaamade. Iga jaam teeb ühe või mitu toimingut kuni valmis detaili valmistamiseni. Lõppjaam on äralõikamisoperatsioon, mis eraldab valmis osa kandevõrgust. Kandevõrk koos varasemate operatsioonide käigus ära löödud metalliga käsitletakse vanametallina. Mõlemad lõigatakse ära, koputatakse maha (või matriitidest välja) ja visatakse seejärel matriitsikomplektist välja ning masstootmises viiakse sageli maa-aluste vanametalli konveierilintide kaudu prügikastidesse.
Progressiivne stantsimisvorm asetatakse edasi-tagasi stantsimispressi. Kui press liigub üles, liigub ülemine stants sellega kaasa, mis võimaldab materjalil toita. Kui press liigub alla, sulgub stants ja teostab tembeldamistoimingu. Iga pressi löögiga eemaldatakse valmis osa stantsist.
Kuna igas matriitsi "jaamas" tehakse lisatööd, on oluline, et riba liigutaks väga täpselt nii, et see joonduks mõne tuhandiku tolli piires, liikudes jaamast jaama. Kuulikujulised või koonilised "piloodid" sisenevad ribal eelnevalt läbistatud ümmargustesse aukudesse, et tagada see joondus, kuna etteandemehhanism ei suuda tavaliselt etteande pikkuses vajalikku täpsust tagada.
Progressiivne tembeldaminesaab toota ka ülekandepressidel. Need on pressid, mis kannavad komponente ühest jaamast teise mehaaniliste "sõrmede" abil. Templiga osade masstootmiseks, mis nõuavad keerulisi pressitoiminguid-, on alati soovitatav kasutada progresseeruvat pressi. Seda tüüpi pressi üks eeliseid on tootmistsükli aeg. Olenevalt osast võib lavastus kergesti kesta üle 40- 500 osa minutis.
Seda tüüpi pressi üks puudusi on see, et see ei sobi suure täpsusega süvatõmbamiseks, kui stantsimise sügavus ületab detaili läbimõõdu. Vajadusel viiakse see protsess läbi ülekandepressil, mis töötab aeglasema kiirusega ja tugineb mehaanilistele sõrmedele, mis hoiavad komponenti kogu vormimistsükli jooksul paigal. Progressiivse pressi puhul saab vedruga -muhvide või muu sarnase abil juhtida ainult osa vormimistsüklist, mille tulemuseks on kontsentrilisuse ja ovaalsuse probleemid ning materjali ebaühtlane paksus. Progressiivsete presside muud puudused võrreldes ülekandepressidega on järgmised: osade teisaldamiseks on vaja suuremat toorainesisendit, tööriistad on palju kallimad, kuna need on valmistatud plokkidena, millel on väga vähe sõltumatut regulatsiooni jaama kohta; võimatu teostada pressis protsesse, mis nõuavad detaili ribalt lahkumist (näiteks rantimine, kaelus, ääriku lokkimine, keerme rullimine, pöörlev stantsimine jne).
Matriitsid on tavaliselt valmistatud tööriistaterasest, et pidada vastu suurele löökkoormusele, säilitada vajalik terav lõikeserv ja seista vastu abrasiivsetele jõududele.
Kulud määratakse funktsioonide arvu järgi, mis määravad, milliseid tööriistu on vaja kasutada. Insenerid hoiavad funktsioonid võimalikult lihtsad, et tööriistade maksumus oleks võimalikult väike. Lähedal asuvad funktsioonid tekitavad probleeme, kuna see ei pruugi anda löögile piisavalt ruumi, mis võib põhjustada teise jaama. Probleemiks võib olla ka kitsaste sisselõigete ja eendite olemasolu.
